Vertriebsbüro in Frankreich

Oleme elanud Larzaci jalamil üle 20 aasta.
Alates 2010. aastast asub meie kontor „direktemang“ seal ülakorrusel.

„DER LARZAC“ oli 1970. aastatel müüt, mis oli seotud piirkonnaga, mida oma eraldatuse ja metsikuse poolest võib kõige paremini võrrelda Švaabimaa Albiga. Kuna Larzacil ei ela švaabid, vaid revolutsiooni ohustatud prantslased, ei ole selle ajaloo võrdlus švaabide vempudega kohane – pigem sai see 1999. aastal tõeliseks, kui Millaus lammutati McDonald’s.

Larzac on ligi 800 meetri kõrgusel asuv kõrgtasandik Lõuna-Prantsusmaal, umbes kolme tunni autosõidu kaugusel Barcelonast. Siit pärinebki hispaania keele rulliv „R“-hääldus. Mais õitsevad teede ääres ja kivistel karjamaadel hingematvalt ilusad orhideed ning just siit pärineb maailmakuulus Roqueforti juust.
Uduised novembripäevad keset suve pole siin sugugi haruldus. Samuti pole seda säravsinine taevas kangekaelses veebruaris. Sekunditega tekkivad vihmaseinad võivad peletada ära juba mitu päeva kestnud suvise kuumuse. Kiiremini, kui arvata oskad, muutub uduvihm lumeks ja hopps-hopps libisevad isegi kontori ees olevad lambad jääl.

Siinsed inimesed on omapärased, kinnised, uhked ja töökad. Andekad lapsed läksid varem Rodezi preestriseminari, teised järgisid nagu ikka perekonnatraditsiooni, olgu siis karjaste, põllutöölistena, Roqueforti juustukeldrites või, kui vaja, ka „Grande Café’s“ või „Chez Albain’is“ hulgusena.

Täna tundub kõik olevat veidi teistsugune. Võib-olla leiab keegi tööd Millau viaduktil, turismisektoris või „ometi midagi“ Roquefortis.
Ainult üks asi jääb samaks: lõppude lõpuks on igaüks õnnelik, kui lapsed ja lapselapsed on leidnud töökoha kauges Pariisis ning vaese Aveyroni departemangu karm elu on seega lõppenud (vähemalt oma perekonna jaoks). Kõrvalmärkusena on huvitav teada, et suur osa Pariisi bistroodest kuulub Aveyronist pärit „väljarändajatele“. Piirkond on tuntud suurepärase köögi poolest, sest suures osas puutumatu maastik annab eluks vajalikku, mis on nüüdseks muutunud luksuseks: kännukäbid, kastanid, lambajuust, lambaliha, metsamarjad ja ulukiliha.

Tuuled on seda platood sajandeid tühjaks pühkinud. Puid ei ole, vaid ainult madalad põõsad. Seetõttu pole seal ka viljakat mulda, vaid ainult kivised alad. Midagi ei kaitse, midagi pole kaitstud. Tuul vilistab meie kõrvu, ajab pisarad silma ja ajab kogu elusolendid lauta ja majja.

Kui Prantsuse valitsus 1970. aastatel otsis kohti sõjalisteks õppusteks, tuli talle kohe meelde Larzac. Mahajäetud piirkond, mille maavaldused olid sageli jäänud vaid laste ja lastelaste kätte, kes elasid kaugel suurlinnades. Kohalikud talunikud elasid vaevaliselt, sõltudes Roqueforti tööstuse suurtest piimatootjatest.
Nii nägid seda tollased protestijad.
30 aastat hiljem on nende visioon iseseisvast kohalikust põllumajandusest nähtav ja biokauplustes „ostetav“. Aga sellest hiljem.

Nagu elus ikka, oli ka tollal mõningaid talupidajaid, kes ei tahtnud leppida juba olemasoleva sõjaväetsooni laiendamisega. Riiklik plaan nägi ette, et kogu Larzac peaks muutuma sõjaväeliseks keelualaks. „Surma treeninglaagrit“ („champ d’entraînement pour la mort“) ei oleks enam olnud võimalik läbida, vaid oleks tulnud seda väljastpoolt suurel ringil „ümber sõita“.
Kuid see polnud suurim mure – palju hullem oli teadmine, et looduspiirkonnast pidi saama sõjatsoon.

Enne kui La Cavalerie küla elanikud ja ülejäänud elanikkond sellest aru said, oli Pariis juba ostnud juurde päris palju maad ja saanud selle puutumatu elukeskkonna peamiseks ja suurimaks omanikuks. Kuid mitte selleks, et seda säilitada, vaid selleks, et see sõjamaaks ümber kujundada.

1971. aastal algas legendaarne mobilisatsioon, 1968. aasta liikumise komeetisaba. Sadade kaupa tuldi Larzacile, ööbiti telkides, ehitati meeleavaldusküla ja hõivati maa. Inimesed jäid sinna nii kauaks, kui neil raha või puhkust oli, ja mõned isegi seni, kuni vastupanu oli kindlustunud. Saksamaal osalesime innukalt meeleavaldustel „vaba Larzaki“ nimel. Tuumik, Larzaki pendeldajad, hoidsid meid regulaarsetel infõhtutel kursis viimaste sündmustega.
Mina olin keset sündmusi, tol ajal Heidelbergis, kuigi ma (ausalt öeldes) ei teadnudki, kus Larzac tegelikult asub. Tol ajal oli Lõuna-Prantsusmaa meie elukeskkonnas kaugel asuv seiklusreis.
Minu sellisele kaasosalusele oli saatusel ilmselt varuks teravam plaan – ja nii ma siia sattusin, tõenäoliselt viimane jäänuk Heidelbergist pärit „Vaba Larzaki“ algatusest.
Vastavalt Larzaci motole „Vaba elu eest“ oleme aastaid vaeva näinud, investeerinud usaldust ja tööjõudu iseseisvasse elusse ning teinud vabaduse hüppe selles omapärases maastikus koos selle isepäise ajalooga.

Kuid me ei ole ainsad – lugu jätkub:
kuni sõjaväelaagri laiendamisprojekti katkestamiseni 1981. aastal oli Prantsuse riik ostnud 6300 hektarit maad, mis jagunes 12 omavalitsuse vahel. Vahepeal – pärast kümneaastast võitlust – olid paljud Larzaci meeleavaldajad ja vastupanu osalejad sinna elama asunud, leidnud töökoha Millaus (nagu Michèle Vincent, kes töötas linnaraamatukogu juhatajana), asutanud koos kaasvõitlejatega juustukooperatiivi (nagu André Parentie, kelle lambajuustu müüakse Saksamaa mahetoodete poodides eritootena) või isegi teinud karjääri Euroopa poliitikas (nagu José Bové).
Koos vastupanu osalenud talunikega ning sõjaväe poolt ülesostetud maade hõivajatega (täpsemalt öeldes talude hõivajatega) asutati haldusühing (SCTL). See toimus pärast pikka võitlust kaitseministeeriumiga ja 30-aastase tähtajaga. See tähtaeg lõppes 2013. aastal ja pikendati tänu endiselt aktiivsetele „larzaclastele“ veelgi: „the show goes on“ ja Larzac jääb endiselt ainulaadse maastiku taaselustamise ja säilitamise eeskujuks.
(Kuigi see paradiislik paik asub otse Millau kõrgtehnoloogilise silla kõrval, läbib seda kiirtee ja on täis turiste.) Noored põllumajandustootjad saavad talu rendile võtta ja seda hallata kuni pensionilejäämiseni. Seejärel leitakse koos 85 liitunud liikme juhatusega lahendus järgnevaks ajaks. Ka seda püütakse korraldada.

Protestiliikumisest sündinud teise ühingu (GFA) eesmärk oli maa ostmine, et see sõjaväelt „nina alt ära napsata“. Maad ostetakse regulaarselt juurde (senini 1200 hektarit), pakkudes teistele põllumajandustootjatele võimalust asuda Larzacisse elama ja tegutsema ilma rahalise omainvesteeringuta, kuid samas ilma omandiõiguseta, sest iga uus omand kuulub samuti ühendusele.

Paljud põllumajandusettevõtted on nüüdseks üle läinud mahetootmisele. Ühingusse kuuluvat juustukoda „Bergers du Larzac“ külastasime 1993. aastal koos Hermann Beeriga ja Bruno Schilcheriga ning panime aluse hilisemale koostööle. Täna on see juustukoda meie otsene naaber.

Larzaci elu on veidi unustusse jäänud, tollased Heidelbergi aktivistid on ehk pensionile jäänud või välismaale kolinud.
Järele on jäänud elukultuur, mis on jõudnud 21. sajandisse. Laienemine peatati, ülejäänud Larzac jäeti kohalikele elanikele ja vastandlikele osapooltele. Sõjaväelaager on tänapäeval Euroopa sõjaline väljaõppelaager. Mõnikord kostab sealt ikka veel laske või tõusevad öösel taevasse valgusraketid. Kohalikud elanikud, st meie, saame laagris näiteks spordikursusi läbida.
Kooselu toimib.
Sõjaväevastaste enda projekt on mind sügavalt liigutanud, sest see elab edasi, loob elukvaliteeti ja töökohti.
Endised saksa Larzaci aktivistid ei pruugi sellest isegi teada, kuid kui nad ostavad biopoest puuvilju või juustu, toetavad nad vanamoodsal viisil oma nooruse projekti.
See teadmine teeb paljud meist kindlasti õnnelikuks – ja just seda tahab Larzacis elav ja juustu müüv naine oma jutuga edasi anda.